Kevadel näib elutempo nii vaimses kui ka füüsilises mõttes ebaharilikult kiireks kosuvat. Vähe veel tööl käiva lapsevanema tavastressist, nüüd on pere võsukestel kätte jõudnud ka eksamite aeg.
Elu koosneb suuresti erinevatest kokkulepetest ja kompromissidest. Kompromiss ei pruugi alati olla parim valik, aga vahel on see ainuke võimalus, et koostööd jätkata või suhet säilitada.
Millised on need küsimused, mille vastamiseks tuleb igal lapsevanemal ka une pealt valmis olla? Kas lapsi toob ikka veel kurg? Kui laps tunneb oma keha vastu huvi, siis kus on piir, mille ületamine peaks tekitama vanemates valvsust?
Lapsel võib olla mitu lemmiklooma või lindu, kuid omaealist sõpra vajab ta sellegipoolest. Kas või ühtainust. Paraku esineb näiteks algklassides sageli sõprade otsimist, leidmist ja mahajätmist, kuigi õnneks mitte alati lõplikult.
Kui uksed pauguvad, asjad lendavad ja tuju kerib sekundite vältel edasi-tagasi, siis on kätte jõudnud puberteet. Kuid kas alati on olukord ikka nõnda hirmutav? Kuidas peaksid käituma teismelise vanemad?
Kui kaua võiks üks laps uskuda jõuluvana ja päkapikkude olemasolusse? Kuidas käituda siis, kui juhuslikult ilmsiks tulnud TÕDE lööb lapse hingeelu sassi?